Tähed ja planeedid on oluliselt erinevad. Planeedid on surnud taevakehad, millel puudub oma energiaallikas, vaid peegeldavad oma tähe valgust.

 Tähed toodavad oma valguse ise. Tähe keskosas töötab võimas aatmijõujaam, millest vabanev energia kuumutab tähte sedavõrd, et tema pinnalt vabaneb palju valgust, soojust ja ultraviolettkiirgust.

 Et taevakeha oleks täht, selleks peab tema mass olema vähemalt kümnentik Päikese massist.

Tavalised tähed. ( peajada )

 Peajada tähed on tavalised, parimas meheeas olevad tähed. Peajadasse on koondunud valdav enamik tähtedest. Nende tuumajaamad töötavad täisvõimsusel. Kuid osa neist on ka võrdlemisi noored ja osa vanad. Kuid neis kõigis on piisavalt kütust - vesiniku.

 Kõige tähtsam omadus mille poolest peajada tähed üksteisest erinevad on mass. Kõige väiksemate tähtede mass on pisut alla kümnentiku Päikese massist. Väikesed tähed on madala temperatuuriga, punased ja haruldaselt pikaealised, sest nad põletavad oma kütust väga säästlikult. Värvuse-heleduse diagrammil paiknevad nad peajada alumises parempoolses osas.

 Hiiud

 Suuri tähti nimetatakse hiidudeks ja kõige suuremaid ülihiidudeks. Hiidude läbomõõt on sadu, ülihiidudel tuhandeid kordi suurem kui Päikese läbimõõt. Kui Päikese asemel oleks ülihiid Betelgeuse - Orioni tähtkujust, siis Marss oleks selle ülihiiu sees.

 Hiid tähed on väga hõredad. Kui tavaliste tähtede tihedus on saamas suurusjärgus vee tihedusega, siis hiidude tihedus on sellest rohkem kui miljon korda väiksem. Hiidude väliskihid koosnevad gaasist, mis on hõredam kui õhk.

 Kääbused

 Erakortselt väikseid tähti nimetatakse kääbusteks. Valgete kääbuste tihedus on palju suurem tavaliste tähtede omast. See on miljoneid kordi suurem vee tihedusest. Täringusuurune tükk valget kääbust võib kaaluda mitmeid tonne.

 Väikese mõõdu tõttu ei paista valged kääbused kuigi kaugele.

 Neutrontähed

 Leidub tähti, mis on isegi valgetest kääbustest tihedamad ja väiksemad. Neis on kogu täheaine tõmbunud kokku vaid paarikümnekilomeetrise läbimõõduni.

 Neutrontähe tihedus on valge kääbuse tihedusest veel miljoneid kordi suurem. Neutrontähes on aatomidki lõhutud: elektronid on surutud prootonitesse, mille tagajärjel on viimased muutunud neutroniteks. Täheaine on kui neutronipuder.

 Neutrontähtedel on omadusi, mis tavalistel tähtedel puuduvad. Neil on erakortselt tugev magnetväli ja tohu pöörlemiskiirus - nad võivad teha tuhat pööret sekundis.

 Neutrontähe magnetväljast väljub koos tähega pöörlev kitsas kiirtekimp nagu majakas. Kui kiirte teele juhtub jääma Maa, näeme lühikest sähvatust. Enamik neutrontähtedest saadab välja raadiolaineid. Niisugust tähte nimetatakse raadiopulsariteks. Kui sähvatus toimub röntgenikiirguses, on tegemist röntgenpulsariga.

 Esimene pulsar avastati 1967. aastal tänu õnnelikule juhusele, kui raadioteleskoobiga töötanud inglise üliõpilane Jocelyn Bell märkas vastuvõetud signaalide seas veidraid raadioimpulsse. Peatselt avastati teisigi tukslevaid tähti ja oletus leidis kinnitust, et tegemist on objektiga, mille läbimõõt on vaid 10 - 20 kilomeetrit, kuid mass on Päikese massist suurem.

 Pulsari raadiokiirguse tekkimise seletamisel ei ole astronoomid ühel meelel. Alguses arvati, et kiirgus vabaneb tähe magnetpooluselt. Kui pulsari magnetilinetelg on pöörlemistelje suhtes kaldu (rohkem kui Maal), siis magnetpoolus ei paikne tähe poolustel, vaid kusagil tähe küljel ja pöörleb koos tähega.

 Nüüd on levimas arvamus, et kiirgus vabaneb ümber tähe tiirlevast gaasitombust, omamoodi tihendist, mida hoiab koos tähe magnetväli. Et neutrontähe pöörlemiskiirus on suur, peab gaasitihendi tiirlemiskiirus olema väga lähedane valguse kiirusele.

Tähtede nimed ja iseloomustused

Tagasi Tähis Taeva kodulehele.