Iidsetest aegadest peale on inimesed veendunud tähistaeva muutumatuses. Aastast aastasse kordavad tähed oma igavest rändu taevavõlvil ja tuhandeid aastaid on tähtkujud püsinud samasugustena. Astronoomid aga teavad, et asi ei ole päris nii. Kõik tähed liiguvad ilmaruumis, mõned kiiremini, mõned aeglasemalt, mõned lähenevad meile, teised jälle eemalduvad. Ka tähtede heledus muutub. Aeg-ajalt ilmub "uusi" tähti, tõsi küll, ainult lühikeseks ajaks (noovad). Ja ka Põhjanael ei ole alati tähistanud ainsat liikumatu punkti taevas. Teadust mis tegeleb mõõtmistega taevas nimetatakse astromeetriaks. Taevakeha asukohta tähistaevas määratakse kraadide abil. See on sama võte, mida kasutatakse maapeal, kus määratakse koha geograafiline pikkus ja laius kraadides. Näiteks Kilingi-Nõmme asub 25 kraadi Greenwichist ida pool. Oletame, et me ei tea kui kaugel tähed meist asuvad (enamik tähtede puhul see ongi nii). Kujutame ette, et nad asuvad ühesugusel kaugusel, see tähendab, mingi suure keera sisepinnal. Ise asume siis selle kera keskmes (just nii kujutasid taevaast ja tähti ette meie esivanemad). Kera pinda nimetatakse taevasfääriks. Kohandame siis gloobusele märgitud koordinaatide võrgu taevale. Põhjanaba kohal asub siis taevasfääri põhjapoolus - Põhjanael. Lõunanaba kohal lõonapoolus, ekvaatori kohal taevaekvaator e. horisont. Aga ida ja lääs on ära vahetatud: gloobusel asub idakaar põhjasuuna suhtes paremal, taevas aga vasakul. Taevas ei nimetata laiuskraade laiuseks, vaid käändeks. Kääne on taevaekvaatoril null ja kasvab põhja suunas,käänet mõõdetakse kaarekraadides, -minutites ja -sekuntites (Põhjanaela kääne on ligi +90). Pikkuskraadidega (kaugus nullmeridiaanist) on asi tülikam: et Maa pöörleb, ei määra Greenwichi (vana tähetorn Londonis, Maa 0 pikkuskraad) meridiaan taevas midagi. Astronoomid on valinud nullpunktiks punkti, kus Päike kevadise võrdpäevsuse ajal ehk pööripäeval (21. märtsi paiku) ületab taevaekvaatori. Seda nimetatakse kevadise võrdpäevsuse punktiks ehk kevadpunktiks, sellest loetud pikkuskraade otsetõusuks ehk rektastsensiooniks. Otsetõus kasvab ida suunas, taevakaardil seega paremalt vasakule, ja seda mõõdetakse tundides (tähiseks "h" arvu tada ülal). 1 täisring pikki taevaekvaatorit võrdub 24 tunniga. Alati on näha pool tähistaevast (selge ilmaga) ning selle poolsfääri keskpunk, Maa põhjapoolkeral seniit ja -lõunapoolkeral nadiir, asub meie peakohal. Taevapoolus Põhjanael jääb horisondist umbes 60 kraadi kõrgusele (pooluse kõrgus võrdub vaatluskoha geograafilisest laiusest). Otse Põhjanaela all asub horisondi põhjapunkt, selle vastas lõunapunkt. Neid kaht punkti ühendatavat joont taevasfääril, mis läheb läbi ka poolusest ja seniidist, nimetatakse meridiaaniks. Kuna me ei asu poolusel, on taevaekvaator meie horisondi suhtes kaldu. Seetõttu saame tähe käänet määrata siis, kui see läbib meridiaani. Meridiaani läbimise momenti nimetatakse kulminatsiooniks, sel hetkel on täht horisondist kõige kaugemal. Mõõtnud kulmineeriva tähe kõrguse lõunapunktist, tuleb tähe käände leidmiseks kõrgusest lahutada taevaekvaatori kõrgus. Poolusel asuva vaatleja jaoks ühtib taevaekvaator horisondiga, taevaekvaatori kõrgus on 0, Maa ekvaatoril läbib taevaekvaator seniiti - kõrgus on siis 90. Ekvaatori kõrguse vahepealsetel laiustel leiame, lahutades 90st vaatluspunkti geograafilise laiuse (Eestis on see tulem siis 30). Teise koordinaadi - otsetõusu - määrab ajavahemik vaadeldava tähe ning kevadpunkti kulminatsioonide vahel. Selle pärast mõõdavadki astronoomid otsetõosu ajaühikutes, mitte kraadides. Otsetõus on 0 neil tähtedel, mis kulmineeruvad üheaegselt kevadpunktiga; otsetõus 2t tähendab, et täht kulmineerub 2t pärast kevadpunkti. Tähistaeva asend muutub pidevalt. Põhjuseks on Maa pöörlemine ümber oma telje ja liikumine ümber Päikese. Tähistaevas pöörleb aeglaselt. Kui jälgid tähtede aasendit kogu öö, märkad, et kõik tähed tiirlevad aeglaselt ümber Põhjanaela. Põhjanael asub peaaegu Maa pöörlemistelje sihis ja näib seetõttu paigal püsivat. Tähed teevad taevas täistiiru ühe ööpäevaga. Põhjanabal seisja näeb tähti liikuvat piki horisondiga paralleelselt ringjoont ja tähed ei tõuse ega looju kunagi. Eestis ei ole horisont ja taevaekvaator paralleelsed, seetõttu esineb meie taevas ka tõusvaid ja loojuvaid tähti. Eestis vaatatuna on vaid Põhjanaela ümbruses tähti, mis ei looju kunagi. selliseid loojumatuid tähti nimetatakse pooluselähetasteks e. tsirkumpolaarseteks tähtedeks. Ülejäänud tähed tõusevad idast (kagust või kirdest, sõltuvalt tähe käändest). Kõige kõrgemale tõusevad tähed lõunataevas ja loojuvad seejärel läänes (või käändest sõltuvalt edelas või loodes). Eestis võib näha ka taevaekvaatotist lõuna poole jäävaid tähti, s.t. tähti mille kääne on väiksem kui null kraadi. Need tähed ei tõuse kunagi kõrgele ja nende teekond lõunataevas on lühike. Üks osa tähtedest ei tõuse meie taevas kunagi. Kui tahame neid näha, peame minema vähemalt Maa ekvaatorile. Ekvaatoriline kordinaatide süsteem on astronoomia põhisüsteem. Peale selle kasutatakse veel ekliptilisi koordinaate, mis on saadud ekliptikast lähtudes, ja galaktilisi koordinaate, mille aluseks on Galaktika ekvaator.

Tagasi Tähis Taeva kodulehele.